Nelja- ja kahejalgsed robotid vajavad keerulisel maastikul liikumiseks hulgaliselt kalleid sensoreid ning keerulisi algoritme. Teadlased lähenesid probleemile nüüd lihtsamalt ning lisasid ussitaolisele masinale palju jalapaare, mis võimaldab robotil ületada taksistusi sensorite abita.
Georgia Tehnoloogiainstituudi meeskond kavandas doktor Baxi Chongi juhtimisel roboti oludeks, kus andurid võivad olla liiga haprad või kus keskkonnatingimused võivad juhtimissüsteemide kohanemiseks liiga kiiresti muutuda.
Teadlasi inspireeris matemaatik Claude Shannoni 1948. aastal välja töötatud kommunikatsiooniteooria, mis muuhulgas soovitas, et sõnumi edastamiseks pika vahemaa tagant mürarikkal liinil tuleks see sõnum jagada korduvateks ühikuteks.
Roboti puhul olid nendeks ühikuteks jalad. Teadlased alustasid kuue jalaga robotiga, mis pidi läbima tee kaootilist looduskeskkonda jäljendaval ebatasasel pinnal. Pärast iga proovi lisasid teadlased täiendavad paari jalgu, kuni lõpuks oli robotil kokku 16 jalga.
Leiti, et rohkemate jalgadega sai robot järjest paremini takistustest üle. Oluline on, et robot tegi seda ilma andureid või adaptiivset programmeerimist kasutamata. Selle asemel tugines robot lihtsalt tõsiasjale, et kui üks või isegi paar jalga peaks libisema, oleks endiselt palju teisi, mis roboti liikumas hoiavad.
Selge on ka see, et ühel hetkel kaaluvad mitme jala kulud üles sellest saadava kasu. Teadlased peavad veel kindlaks tegema, kus see kasupunkt asub, kuna erinevad robotid täidavad ülesandeid erinevates keskkondades.
Allikas: New Atlas
